Elu kloostris

kloosterRistisõjad tõid Eesti aladele esimese ametliku usu  katoliikluse ja arhitektuuripilti võimsad kivikirikud ja kloostrikompleksid.  Uus ühiskonnakiht – vaimulikud kuulusid suurtesse koondistesse ehk ordudesse.   Tuntumad neist on tsistertslased, kes asutasid oma kloostrid Padisesse ja  Kärknasse, spetsiaalselt naistele mõeldud kloostrid  Lihulasse, Tartusse ja Tallinnasse.

Majanduslikku edu mitte põlgavate tsistertslaste kõrvale asutasid oma kloostrid ka vaesusideaalidest kinni pidavad kerjusmungad – dominiiklased  ja fransiskaanlased, kelle kloostrid asusid Tallinnas, Tartus, Narvas, Rakveres ja Viljandis.

Samuti tuli Eestisse Rootsis alguse saanud birgitalaste ordu, mis rajas oma kloostri Pirita jõe äärde.  Elu kloostrimüüride vahel oli väga reglementeeritud. Hommikul vara  alustati päeva palvusega, millele järgnes  pühade raamatute lugemise tunnid, jälle palvus, töö aias, jumalateenistus, lõuna, palvus, õppimine  ja töö, õhtupalvus ja –söök. Hommikul kell 4 või 5 alanud päev lõppes pool 6 või 6 magama minemisega.   Kõik söögiks vajaliku kasvatasid mungad ja nunnad ise, kohapeal pruuliti õlu ja tehti peenemaid likööre.

Samuti valmistati ise ka aia- ja muudeks töödeks vajalikud tööriistad.  Klooster on lisaks jumala teenimise kohale ka keskaegne hariduskeskus. Igas kloostris oli raamatukogu. Üks tähtsatest töödest, mis munkadel teha tuli oli käsitsi raamatute ümberkirjutamine. Kloostris asusid ka koolid, kus õpetati  peamiselt jõukamatest peredest pärit lapsi.  Elu kloostris  oli suhteliselt mõnus ja tihti pahandati, et mungad kippusid liiga luksusliku elu poole.