Alkeemia

Alkeemia, alkeemikud ja homunkulus

Alkeemia oli mitteteaduslik valdkond, mis kasutas keemiafüüsika, astroloogiakunstisemiootikametallurgia ja  meditsiini elemente. Alkeemikuid peeti müstikuteks, kes suutsid luua mitte millestki midagi. Ja vahel oli see midagi eluliselt olulise tähtsusega.

Alkeemikute põhieesmärkideks oli tarkade kivi, elueliksiiri ja universaalse lahusti leidmine. Tarkade kivi tähendas seda, et selle abil loodeti moodustada väheväärtuslikest metallidest kulda. Elueliksiiri abil loodeti ravida kõiki haigusi ja pikendada eluiga või  tagada hoopis igavene elu. Universaalne lahusti tähendas aga seda, et sellega sai lahustada kõiki aineid.

Alkeemikud püüdsid luua ka Homunkulust (ladina sõnast homunculus ‘väike inimene’), kes oli tehisinimene.

Keskajal oli Euroopas kullakaevandusi väga vähe. Et aga kuld oli kujunenud väga väärtuslikuks, siis oli nõudmine alkeemikute järele suur ning kuuldused õnnestunud kullavalmistamisest ühes või teises vürstikojas levisid kulutulena. Seepärast püüdis igaüks, kelle rahakott kannatas, palgata tööle alkeemikuid. Soodsat olukorda kasutades esinesid paljud kerget tööd ning hõlpsat tulu otsivad petised ja šarlatanid alkeemikutena. Kui palgatud alkeemik kulda ei saanud, siis peeti teda hädavareseks või petiseks ja teda karistati. Eriti rangelt karistati pettuses paljastatud alkeemikuid. Nad hukati tavaliselt ülekullatud võllases, rõivastel sädelesid litrid, et kõigil seisaks meeles nende saavutamata jäänud eesmärk.

Alkeemiasse on ajaloos väga mitut moodi suhtutud ning ka keemia-ajaloolased on teda erinevalt mõistnud ja hinnanud. Mitmed alkeemikute saladused ootavad aga veel lahendamist.

Näiteks Hermese meetod võimaldas anumaid kinni korkida nii hermeetiliselt, et gaas ei pääsenud sealt välja isegi kõrgel temperatuuril. See viis pidi olema lihtne ja ilmselt tõhusam kui tänapäevased võtted. 15. sajandil osati säilitada keediseid ja keedetud kala aastakümneid. Itaalia keemiku Nostradamuse kirjutistest võib välja lugeda, et selleks kasutati mingeid mägitaimedest saadud aineid ja happeid. Võlurilood pajatavad aga igavestest lampidest, mis põlesid vahetpidamata aastakümneid ja olid seejuures nii külmad, et neid võis käega puudutada. Prantsuse kuninga õukonnakeemikud oskasid kalliskividest kõrvaldada nende väärtust vähendavaid lisandeid ja pragusid. Alkeemikud avastasid vaimseid võimeid stimuleerivaid narkootikume, tugevatoimelisi vastumürke, tõhusaid lõhkeaineid ja pürotehnilisi segusid ilutulestikuks.

Niisiis kokkuvõtteks võib öelda, et alkeemikud olid lihtsalt oma ajastu keemikud. Kulla kunstlik saamine oli tolle aja teaduse jaoks lihtsalt üheks tehniliseks probleemiks.  Nad tegelesid vastavalt oma teadmistele ja ajastu iseloomule samade küsimustega, millega tegelevad tänapäeva keemikud vastavalt tänapäeva teadmistele ja ajastu iseloomule.

Kas teadsid, et keskajal:

keskajal viis kirurgilisi protseduure läbi habemeaja ja ka saunamehel oli õigus inimesi ravida.